btn_close

Legend

Legend

Legend

Saarepiiga ja Mõisahärra

Legendikohaselt elanud Paslepas, siis kui see veel saar oli,  üks imeilus tütarlaps. Nagu tol ajal kombeks sai ka too neiu endale nime oma elukoha järgi, seega tunti teda kui Saarepiigat. Oma ilu ja tarkuse poolest oli ta tuntud nii kodukandis kui kaugemalgi, ega jätnud külamaks ühtki vastassoo esindajat. Kuid teada oli ka see, et Saarepiiga oma tulevasele kaasale kõrgeid nõudmisi esitas.
Kuuldused Saarepiiga silmipimestavast ilust olid jõudnud ka kurja Põhja nõia kõrvu ning too hakkas neidu endale ihkama. Ka Paslepa noor mõisahärra oli lummatud tollest kaunitarist ning juba nende juhuslikul esmakohtumisel mererannas sai selgeks, et nende tunded on vastastikused. Paar järgnevat kuud möödusid noortel armunutel oma lemmikrannal suure kivi juures jalutades arutades kõike, mis sünnib siin taeva all ning nende vahel tekkis suur armastus.
Sellest kõigest polnud muidugi teadlik aga kuri Põhja nõid, kui too Saarepiigale kosja sõitis. Põhja nõid oli täiesti kindel, et just tema on see, kellele Saarepiiga naiseks tuleb ja juba hõõrus suurest heameelest käsi, et endale niisuguse väärt mõrsja saab! Saarepiiga, aga purustas kõik nõia lootused, kui teatas talle, et tema süda kuulub teisele. Seepeale otsustas vihane nõid piiga endaga vägisi kaasa viia. Taibates nõia plaani, õnnestus Saarepiigal veel viimasel hetkel jätta rannaliivale märk, et tema armastatu saaks teada teda tabanud kurvast saatusest.

Mõisahärra ahastus oli üüratu, kui ta õhtul nende tavapärasest kohtumispaigast leidis oma armastatu asemel hoopiski viimase jäetud hädamärgi. Sest sinna oli kaval Saarepiiga pannud ka oma röövija nime ning hoolimata oma mõisasaksa päritolust oli ka tema teadlik sellest, et Põhja nõia leidmiseks on vaja võlujõudu, mis temal aga puudus. Nii ta istus seal rannal suure kivi otsas, kohas, kus oli tärganud nende armastus, kohas, kus ta oli palunud oma armsama kätt, kohas, kust tema armas Saarepiiga oli nii julmalt röövitud. Ta istus suure kivi otsas ja valas veelgi suuremaid pisaraid.
Päikeseloojangul istus Mõisahärra endiselt suure kivi otsas ja ahastas. Temast hakkas hale ühel Näkineiul, kes juba ammu oli noori armastajaid nende igaõhtustel kohtumistel jälginud. Näkk hüüdis nüüd Mõisahärrale, et tema mure lahendus peitub vetepõues. Nimelt Vetevanal on terve tall täis võluhobuseid, kelle abil suudavad tavainimesedki maagilisi ettevõtmisi korda saata. Kuid võluhobu püüda on küllaltki raske. Esiteks peab selleks kindlasti olema täiskuu, sest just siis tulevad võluhobud mererannale kuuvalgusesse kümblema ja oma meelissööki- kuivanud mererohtu nosima. Lisaks veel see, et tavainimesel läheb maagiline ettevõtmine korda vaid senikaua, kuni ta suudab võluhobu enese juures hoida. Sellel aga olid taas omad tingimused, nimelt ei saa vetepõuest pärit võluhobu hoida saarel, sest siis võib Vetevana saare koos hobusega enda alla matta. Kindlasti tuleb ehitada ka tall, mis oleks paslik ühele võluhobusele. Seda juttu kuulates pühkis Mõisahärra viimased pisarad oma silmist ning tema näol levis lai naeratus, ta mõistis, et kuigi teha oli palju, ei olnud tema armsama päästmine võimatu. Ta tänas tuhandest abivalmit Näkki ning tormas koju väljatöötamaks oma plaani üksikasju.

Seega algas Mõisahärral nüüd usin tööpõli, lisaks suursuguse talli ehitamisele, mis suudaks kammitseda üht võluhobu, tuli kuivendada ka maad muutmaks Paslepa osaks maismaast. Tema plaan läks korda, neljanda täsikuu ajal õnnestus tal kinni püüda üks Vetevana võluhobudest, kelle seljas ratsutas ta oma Saarepiigat päästma.

Naasnud tagasi oma edukalt päästeretkelt Põhja nõia juurest Paslepa, elasid Mõisahärra ja Saarepiiga õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Kuid tänu kurja nõia sajatustele neil lapsi polnud, seega polnud kedagi, kes oleks teadnud, kuidas võluhobu eest hoolt kanda. Peale Mõisahärra lahkumist maisest ilmast lasi Saarepiiga hobu taas priiks ning sai seeläbi oma kaasa juurde taevariiki. Kuigi hobu naases oma peremehe juurde pole Vetevana tänini veel antud vahejuhtumit unustanud ning seega üritab igal kevadel ja sügisel talli, kus tema võluhobu hoiti, vee alla uputada.